Ma ei ole olnud suur fotoalbumite koostaja, kuid esimese lapse sündides saime kingituseks MiiMii fotoalbumi ja mul tekkis ikkagi vastupandamatu soov lapse fotod albumisse panna. Ja kui ühel lapsel on album, kuidas siis teine ilma jääb… seega olen albumite koostamist jätkanud siiani. Kuigi nüüd tagantjärele mõtlen, et lihtsam oleks pilte füüsiliselt talletada hoopis fotoraamatute näol.
Fotoalbumi koostamine
Esimene etapp on piltide valimine. Ma vaatan kuu lõpus enda ja abikaasa tehtud pildid üle ja loon eraldi kausta piltidele, mida sooviksin hiljem albumis näha. Sel moel korrastan kohe ka oma seadmed tekkivast digiprügist. St ma kustutan topeltkaadrid (tihti pildistame rohkem, lootes tabada parimat hetke). Kustutan ebaõnnestunud ja ebavajalikud pildid. Mulle meeldib korrastada pigem tihedalt ja kord kuus on minu jaoks mõistlik intervall. Siis ei ole läbivaadatavad mahud nii suured, et tüdimus peale tuleks. Albumi jaoks välja valitud pildid jäävad aga ootele.
Miks ma iga kuu ebavajalikud fotod kustutan? Eelkõige sellepärast, et ma teen päris usinalt pilte ja kõik, mida ma salvestan kasvatab üleüldist digitaalset jalajälge, mis kurnab keskkonda.
Kollaažid
Mulle ei sümpatiseeri fotoalbumid, kus üksikud pildid kiledest vahedesse pannakse. Mulle meeldib kompaktsus ning leidsin, et kolaaž on parim viis kuidas rohkelt pilte ühele albumilehele saada. Olen pea viis aastat teinud kollaže befunky.com lehel. Selle koha valisin eelkõige kasutamise lihtsuse pärast ning tol hetkel olid seal ka kõik variandid tasuta kasutamiseks. Praegu saab seal tasutada kasutada vaid kõige lihtsamat kollaži põhja, kuid ainuüksi seda kasutades saab piisavalt eriilmelisi pilte luua.
Kollaažide tegemist ei võta ma iga kuu ette, vaid teen seda nt poole aasta või lausa aasta tagant. Kuna pildid on mul nagunii iga kuu lõpus välja valitud, siis läheb kollaažide tegemine hiljem kiiresti. Tavaliselt on mul pilte rohkem valitud kui reaalselt kollaažile paigutan, eks siinjuures jälgin ka piltide kokkusobivust ja ühtse terviku loomist. Laste esimesel eluaastal oli pilte alati nii palju, et iga kuu tuli kokku päris mitu kollaaži. Nüüd juhtub tihtipeale ka nii, et ühel lehel olev kollaaž on kokku pandud mitme kuu piltidest.
Piltide printimine
Laste esimese eluaasta pildid tahtsin kindlasti mahutada ühte albumisse. Seega enne kui kollaaže printima hakkasin, tuli üle lugeda albumis olevate lehtede arv ja piltide arv, mõnest kollaažist tuli seetõttu ka enne printimist loobuda. Järgnevate aastatega pole mul muret olnud, sest piltide maht pole enam nii suur, kui laste esimesel eluaastal. Mina prindin oma pildid kodus, seega siinkohal häid nippe, kust kõige parem pilte tellida, mul jagada pole.
Meil oli juba varem olemas Canoni tindiprinter, mis küll printis väga kvaliteetseid fotosid, aga väikeste tindikassettide tõttu sai tint väga kiiresti otsa ja täitmine oli üsna kulukas. Selle vahetasime välja Epsoni EcoTank printeri vastu. Sellel on kassettide asemel mahtutid, mida saab pudelist täita. Need mahutid on nii suured, et printeriga kaasa tulnud tindiga saab printida juba umbes 1900 fotot ja kui mõni värv otsa saab, siis täitmine käib suhteliselt suurte pudelitega mitte kassettidega, kus on plastmassi rohkem kui tinti. Lisaks käib täitmine siis, kui tint on päriselt otsa lõppemas. Sellel teemal võiks ka pikalt kirjutada – kui see pakub huvi, siis siin on hea video mis antud probleemist räägib.
Arvestasin välja, et tindi ja paberi kulu on ühe A4 foto kohta umbes 30 senti. Printeri hind tuleb muidugi juurde, aga juba paari albumitäie fotode kodus printimisega võib hoida sama palju fotode tellimise pealt kokku. Muide, eelmise Canoni printeriga oleks olnud soodsam fotosid mujalt tellida ehk see ei ole iga printeriga nii. Eelkõige meeldib mulle, et mul on ise printides rohkem loovat vabadust. 
Kuna pildid prindin A4 paberile aga fotoalbum nii suurt formaati ei mahuta, siis käivad minu fotod enne albumisse jõudmist veel giljotiini alt läbi. Siinkohal saaks muidugi olla säästlikum ja teha nt kollaažid väiksemad, et mahuks ühele paberile kaks pilti. Nojah, saaks aga ma ei tee nii, sest suuremad pildid on silmale mõnusamad vaadata. Ära lõigatud paberijupid mul aga kohe prügikasti ei lenda, vaid saavad lastega meisterdamise käigus vähemalt korraks uue elu.
Pildid liimin ma albumisse. Enne liimimist sätin need õiges järjekorras albumi lehtede vahele. Seda teen kindluse mõttes, et liimimisel midagi valesti ei läheks (nt et mõni pilt või lehekülg vahele ei jääks).
Mida veel fotodega teha?
Üks mu lemmik koht fotode eksponeerimiseks oli seinale kinnitatud magnettahvlid. Sinna sai kerge vaevaga suure hulga pilte mahutada ning nende värskendamine ja uuendamine ei olnud üldse keeruline. Hea meelega näitaks milline, see sein koos piltidega välja nägi, aga hetkel valmistume kodu müügiks ning seepärast on meil isiklikud fotod tahvlitelt juba ära korjatud.
Järgmine lemmik koht kuhu pilte riputasin oli koridori sein. Sinna sai tehtud väike fotosein. Internetist leiab erinevaid õpetusi fotoseina tegemiseks. Mina valisin lihtsalt samas stiilis pildiraamide seast erineva suurusega variante ja lähtusin oma sisetundest. Enne aukude seina tegemist joonistasin skeeme paberile kui ka katsetasin erinevaid lahendusi nii, et laotasin pildiraamid põrandale. Sel moel sai enne lõpliku variandi välja valimist pildiraamide asetusi kergelt muuta.
Seintele riputatud pilte leidub meil igas toas, kuid peale selle on mul veel üks koht kuhu pilte kogun – üks suur karp. Seda sellepärast, et mul on kogunenud sadu pilte stiilis “mina ja võõrad lapsed” ehk klassipildi formaadis pildid, kus ma olen koos oma õpilastega. Ma ei tea, miks ma neid üldse koguma hakkasin. Neid pilte ma väga ei sirvi ja üldiselt vaatamiseks välja ei võta aga samas ära ka ei raatsi visata. Seega lihtsalt seisavad. Varem seisid albumites aga need võtsid nii palju ruumi. Ruumi kokkuhoiu mõttes otsustasin albumitest loobuda ja hoiustan neid nüüd jupi kaupa suurtesse ümbrikutesse paigutatult ühes karbis. Albumid viisin aga uuskasutuskeskusesse uusi omanikke otsima.