Meil on lastega viimasel ajal niivõrd palju avastamisrõõmu olnud. Kolisime sel aastal märtsikuus linnast suvekodusse ja nautinud täiel rinnal võimalust osa saada sellest, kuidas loodus soojemate ilmade saabudes meie ümber muutub ja ärkvele virgub.
Linnas olles ei ole sellele väga tähelepanu jõudnud pöörata. Elutempo on seal niivõrd palju kiirem ja ka looduses viibime tunduvalt vähem kui maakodus olles. Siin on õues olemine vaieldamatult üks põnevamaid tegevusi.
Esimene mesilane, liblikas, sipelgad – kõik on nii köitev. Lapsi on ka nende avastusretkedel vahva jälgida. Viiene tahab tihtipeale juba täpsemalt teada, millise putuka või linnuga tegu on. Sagedased on meil sellist laadi küsimused “mis lind see on, kes on mereadru värvi ja kollase nokaga?”
Millalgi talvisel perioodil, kui ta veel lasteaias käis, olid nad õpetajaga vaadelnud linde ja see on jätnud päris tugeva jälje. Ilmselt õppisid ja vaatasid nad seal vaid teatud linde ja nüüd on päris keeruline lapsele selgeks teha, et punarind ei ole leevike jne.
Lindude puhul küsivad lapsed tihti ka, et kes sellist häält teeb? Ausalt, ega ma ei oska vastatagi. Käo kukkumise tunnen ära aga rohkemat küll mitte. Selleks puhuks kasutame mõnikord eestlaste loodud äppi Siuts. Kuigi selle õigsuses võib julgelt kahelda, aga lõbus on siiski.
Igasuguseid putukad valmistavad mul viieaastasele pigem hirmu – kardab neid vist katsuda, aga samas pildi pealt uurida meeldib neid väga. Teda huvitavad nende nimetused ja tal jäävad need üllatavalt hästi meelde. Meil on kodus näiteks üks raamat loomadest, kus lihtsalt ilusad pildid ja alla kirjutatud nimetus. Päris keerulised ja võõrad nimetused minu jaokski, aga tal jäävad imehästi meelde. Iseasi muidugi see, et seal raamatus on joonistatud pildid, mitte fotod. Seega pole aimugi, kas laps need loomad ka päriselus ära tunneks.
Konnade otsimine on järgmine elevust pakkuv tegevus. Naabritüdruk oli öelnud lastele, et enne kui konna kätte võtad on vaja oma käed jahutada ehk märjaks teha. Kuna igasugused veemängud tõmbavad lapsi nagu magnet, siis on “konnavaatlus” heaks kattetegevuseks hoopis ojas, taimede kastmiseks mõeldud veekogumistünnis või ükskõik kus mujal veega mängimiseks.
Viimati kui uurisime üht hoovi peale sattunud konna, siis lapsed imestasid, et miks konn ei hüppa? Miks konn piiksub? No ja tõesti piiksus. Ma polnud ka varem täheldanud seda (õigemini pole konnade vastu varem huvi tundnud). Meie vaatlusalune konn oli kärnkonn, kuula häält siit.
Kärnkonnad tõesti pigem ei hüppa vaid vaikselt jalutavad. Harilikku kärnkonna näemegi oma kandis kõige tihedamalt ja seega tuli mulle tegelikult üllatusena, et nad on looduskaitse all. Neid ohustab eelkõige paljunemispaikade kuivendamine ja loomulikult hukkub neid palju sõiduteedel. Muide igal kevadel on käimas selline algatus nagu Konnad teel(t) selle eesmärk ongi päästa eelkõige maanteedel hukkuvaid kahepaikseid.
